Minu tee fotograafiani algas kauges lapsepõlves. Minu esimene fotoaparaat oli Zenit E. Veetsin palju vaba aega fotograafiaringides.
Mulle meeldib pildistada inimesi, hooneid, loodust ja loomi. Pildistan kõike, mida enda ümber näen. Enamik minu fotosid on suunatud kolleegide – ajakirjanike ja veebidisainerite – vajaduste ja soovide rahuldamisele. Kuid samas väljendan oma loomingulist poolt ka sotsiaalse suunitlusega projektides.
Raske on öelda, mis on minu jaoks olulisem – foto või video. Mõlemas valdkonnas leian midagi ainulaadset.
Raamat nutitelefoni vastu.
Suvi 2020. Sotsiaalne fotoprojekt „Raamat nutitelefoni vastu“. Kaasaegses maailmas jääb raamatule järjest vähem ruumi. See projekt on loodud selleks, et juhtida inimeste tähelepanu lugemise olulisusele.
Mida ütlevad inimesed lugemise tähtsuse kohta?
„Raamatute lugemine toimib teatud mõttes antidepressandina, aitab lõõgastuda, vabaneda negatiivsetest mõtetest ja magama jääda. Raamatuid lugedes suurendab inimene oma sõnavara, parandab kirjalikku ja suulist väljendusoskust. Raamatud aitavad saada targemaks ja huvitavamaks inimeseks ümbritsevate jaoks.“
Pildi lugu: Ardo – raamatute armastaja
Lastemänguväljaku ääres Teelliskivi piirkonnas märkasin pingil istuvat meest. Ta sobis täiuslikult minu fotoprojekti raamatute lugemisest.
“Tere! Mis su nimi on?” küsisin esimesena.
“Ardo,” vastas mees sõbralikult.
“Ma olen fotograaf,” selgitasin, “ja mul on sotsiaalne projekt, mis räägib raamatute kasulikkusest. Kas te nõustuksite osalema ja laseksite end pildistada?”
“Muidugi!” naeratas Ardo. “See tundub väga huvitav projekt.”
Ma võtsin koti välja hotellist kaasa võetud Ingmar Bäckmani raamatu. Ardo võttis selle hoolikalt kätele ja ma tegin mõned kaadrid, kasutades looduslikku valgust.
Enne lahkumist küsisin:
“Kas te loete oma lastele raamatuid?”
“Kindlasti!” vastas ta soojalt. “Mu kuueaastane tütar on Moomin-raamatute suur fänn. Me loeme iga õhtu enne magamaminemist ühe peatüki.”
Nii muutus see juhuslik kohtumine lühikeseks, kuid soojaks vestluseks raamatutest.
Autor: Aleksei Serov
Ma arvan, et see projekt andis inimestele võimaluse näha end teisest vaatenurgast.
2018. aastal osalesin vabatahtlikuna ülemaailmse kampaania „World Cleanup Day 2018“ korraldamisel Ida-Virumaal. See kogemus inspireeris mind looma oma rahvusvahelist ökoloogilist fotoprojekti „100 fotot. Millest inimesed räägivad?“.
Sellesse projekti kaasasin 100 inimest 30 erinevast riigist. Projektis osalejate ring oli väga mitmekesine: ministrid, poliitikud, professorid, üliõpilased, ajaloolased, sportlased, loovate ametite esindajad, koduperenaised, õpetajad ja õpilased. Projekti idee oli juhtida tähelepanu ökoloogilistele probleemidele, isiklikule enesearengule ja teiste inimeste väärtuste austamisele. Projekti keskne osa oli ebatraditsiooniline mõtteviis.
Projekti raames saadeti osalejatele juhuslikult valitud fotod, millele nad pidid looma oma motiveeriva sõnumi – läkituse maailmale. Just see ebatraditsiooniline lähenemine muutis projekti originaalseks ja vastuvõetavaks.
Projekti käigus, töötades erinevate inimestega, mõistsin, et loovust ja ebatraditsioonilist mõtlemist saab arendada ka nende inimeste seas, kes ennast loovaks ei pea. Usun, et see projekt andis inimestele võimaluse näha ennast uues valguses. Minu jaoks oli see projekt põnev ja inspireeriv kogemus.
2023. aasta septembris naasis näitus Narva linnaraamatukokku.
Fotol: Tatjana Krivolap & Aleksei Serov. Pildistas juhuslik abiline.